Kõrvitsale, kõrvitsale

 25. detsembril 2013.a. Nora lõunauinaku ajal sai ette võetud ühe suuuuuure kõrvitsa likvideerimine. Kõrvitsa sain sügisel oma ämmalt-äialt ja see seisis mul mitu kuud Tallinnas ning oli lapse toas pigem sisustus- ja mänguelemendiks. Enne jõule aga pakkisime kõrvitsa autosse ja tõime minu vanemate juurde.

                                                  

Laupäeva hommikul leppisime emaga juba varakult kokku, et kui Nora oma päevaund teeb, siis hakkame meie lõpuks kõrvitsaga tegelema, jagasime omavahel tööülesanded ja panime paika eesmärgi, mis lõpuks valmis peab saama ning töö saigi alata.

 

Minu ülesandeks oli esmalt kõrvitsa puhastamine, et ema saaks lõigata kõrvitsa sobivateks tükkideks. Veerand kõrvitsat ma ehk puhastada jõudsingi, kui lõikasin endale noaga poolde pöidlaküünde haava ning väikese nahatükigi otsast lahti. Ehmatus oli nii suur, et pidin pikale heitma, kuna mul hakkas halb :)

 

 

Olles natuke kosunud, kutsusin Roxi appi kõrvitsat puhastama ja ise hakkasin teisi ettevalmistusi tegema. Roxil kulus vast 15 minutit kogu kõrvitsa puhastamiseks, mispeale leppisime kokku, et kõrvitsa puhastamine jääbki edaspidi meie peres tema tööks :).







Sel ajal kui Rox kõrvitsat puhastas ja ema seda tükeldas, hakkasin mina ettevalmistusi kõrvitsakreemi tegemiseks tegema. Emal oli retsept ja kiitis nimetatud kreemi taevani, mistõttu sai ka sel päeval kõrvitsakreemi tegu ette võetud.

Ja tulemuses ei pidanud ma ausalt öeldes pettuma, kuigi natuke pean maitset  enda jaoks veel korrigeerima, kuna antud kreem passiks hästi ka tordi vahele panekuks.

 

Kõrvitsakreem

Esimest korda tegin sel päeval ka kõrvitsasalatit. Leidsin ema vanast retseptiraamatust õpetuse ja tahtsin seda proovida. Palju me seda ei teinud, sest ega meil peres kõrvitsasalatit peale minu, Nora  ja ema  teised söögi, aga kolm liitrist purki ikka tegime.

Aastavahetusel tegime ühe purgi lahti. No esimese korra kohta pole paha, aga äädikast jäi väheks ning kindlasti tahan järgmine kord katsetada mõnda teist retsepti salati valmistamiseks, sest  kokkuvõttes jäi lahjaks ikka minu jaoks.

Kõrvitsaseemnedki said ära kasutatud - hetkel veel kuivavad ning ootavad röstimist ja siis juba söömist.

 

Suurima osa kõrvitsast keetsime lihtsalt ära ning panime sügavkülma, hiljem hea püreesuppi ja kõrvitsakeeksi teha.

 

Veerand kõrvitsat viis isa vanaemale ja vanaisale. Hiljem vanaisaga sai telefonis veel vesteldud kõrvitsa sissetegemisest ning sellest, mis kasutust kõrvits vanavanemate köögis leidis.

 

 

Ja tehtud see saigi - üksi oleks mul nii suurest kõrvitsast jagu saamiseks läinud ikka hulga rohkem aega kui pelgalt Nora uinakuaeg.