Meil on kelder, mis on asju täis. Keldis olevatest asjadest osa kuulub meile, osa on sinna jäänud eelmistest omanikest.
Jõudumööda Rox küll koristab me keldriboksi ebavajalikust, kuid pahna on seal ikka liigagi palju. Juba tükk-tükk aega tagasi Rox mainis mulle, et leidis pahna seest ühe vana kapi.
Meie korter on nagu Tallinna linn, mis ei saa kunagi päris valmis. Kohe kui tundub, et kõik on tip-top, leiame me miskit, mida muuta või teisiti teha. Pea neli aastat, mis me oleme oma korteris elanud, oleme siin teinud juba kahel korral remonti (vahetanud tapeeti ja mööblit ringi).
Aga tagasi kapi juurde. Aasta alguses läks Rox jõuluehteid keldrisse viima. Olles ise lastega toas, mõtlesin veel, et kuidas ta nii kaua saab keldris olla. Mingil hetkel käis ta korra toas telefoni järgi ja natukese aja pärast saatis mulle pildi leitud kapist ja lisas juurde "Mine tea, ehk saab asja". Nähes oma telefonis pisikest pilti sellest kapist, palusin kapi ülesse korterisse tassida, kuna sellest kapist saab kindlasti asja.
Ja nii see kapp meie koju jõudiski. Igavesti lahe kapp minu meelest ning sobib me tuppa suurepäraselt.
Natuke lihvimist ja värvimist, uued kapinupud külge ja valmis ta saigi.
