kolmapäev, 24. veebruar 2016

Vanast kapist uus

Meil on kelder, mis on asju täis. Keldis olevatest asjadest osa kuulub meile, osa on sinna jäänud eelmistest omanikest. 

Jõudumööda Rox küll koristab me keldriboksi ebavajalikust, kuid pahna on seal ikka liigagi palju. Juba tükk-tükk aega tagasi Rox mainis mulle, et leidis pahna seest ühe vana kapi. 

Meie korter on nagu Tallinna linn, mis ei saa kunagi päris valmis. Kohe kui tundub, et kõik on tip-top, leiame me miskit, mida muuta või teisiti teha. Pea neli aastat, mis me oleme oma korteris elanud, oleme siin teinud juba kahel korral remonti (vahetanud tapeeti ja mööblit ringi). 




Aga tagasi kapi juurde. Aasta alguses läks Rox jõuluehteid keldrisse viima. Olles ise  lastega toas, mõtlesin veel, et kuidas ta nii kaua saab keldris olla. Mingil hetkel käis ta korra toas telefoni järgi ja natukese aja pärast saatis mulle pildi leitud kapist ja lisas juurde "Mine tea, ehk saab asja".  Nähes oma telefonis pisikest pilti sellest kapist, palusin kapi ülesse korterisse tassida, kuna sellest kapist saab kindlasti asja. 

Ja nii see kapp meie koju jõudiski. Igavesti lahe kapp minu meelest ning sobib me tuppa suurepäraselt.  



Natuke lihvimist ja värvimist, uued kapinupud külge ja valmis ta saigi. 


Uisusokid ja müts

                                 
 

Sel talvel otsustasime oma vanemale tütrele (vanus kolmveerand neli) osta tema enda päris isiklikud  uisud.


Selleks puhuks punusin Norale uiskude sisse ühed armsad pitsilised sokid.



Kui olin ühe soki valmis saanud ning alustanud teist, ei saanud ma sellega miskipärast enam hakkama. Muster ei jooksnud, silmadest jäi puudu, ometigi oli silmi vardal täpselt õige arv. Alustasin ja harutasin teist sokki oma neli-viis korda enne kui muster jooksma hakkas. 



Ja et kõik ikka täiuslik oleks, tegin juurde ka ühe laheda mütsi. 





Lõngaks kasutasin Dream In Color Classy´t.

 

Kui sokke pildile püüdsin, oli väljas mõnus talveilm. Tegime lastega lumememme ja mängisime lumesõda. Tuppa jõudes, olid riided märjad, põsed punased ja rahulolu südames.




Tegin pildi ka oma lapsepõlve uisuplatsist, mis igal talvel meil hoovis oli. Sel päeval Nora ise seal küll uisutada ei saanud, kuna jää peal oli rohkelt vett, aga minule tõi see armsad mälestused meelde.