Esimene lumelärtsak

Esimene lumelärtsak maale langedes ei märka,

et ta natukene vara talve äratas...

                             (Mari Pokinen - No Näed)

Kui me Noraga eile hommikul 04.45 ärkasime, avastasime aknast välja vaadates imekauni talveilma, mis lausa kutsus mind välja. Kuna ma aga Norat nii varakult õue viia ei tahtnud, olin isekas ja äratasin mehe üles, et too last vaataks. Haarasin fotoka ja läksin...

Väljas sadas laia lund. Tänav oli nii vaikne, et ma kuulsin enda hingamist. Maja akendes põlesid üksikud tuled - ju olid mõned teisedki unetud :) 

Tagasi tuppa tulles ootas mind aurav piparmünditee.

Nüüd ma seisan lume süles,
ikka aina vaatan üles.
Naeratan, kui tunnen veidi külma enda sees.

                     (Mari Pokinen - No Näed)

Lund ja lumesadu jätkus ka tänaseks päevaks. Söötsin lapsel kõhu korralikult täis, pakkisin ta soojalt riidesse ja väljas me perega olimegi. Ja kaua olime...

 No näed siis,
meil sajabki lund, kuid see sulab ära,
siis jälgi ei näe.
No näed siis,
äkki nii ongi hea, kui praegu on lumi.

Ja jäljed, jäljed las puhub tuul.

                     (Mari Pokinen - No Näed)

Pisikesele Lennartile

Augustis sündis minu lapsepõlvesõbrannal poeg Lennart. Selle imetoreda sündmusega meenus mulle, et olime kord Silvega unistanud koos lapse ootamisest. Parimad sõbrannad jagavad ju kõike ning see aeg naise elus on imeline ja kui sa saad seda aega jagada oma parima sõbrannaga, siis on see periood veelgi vahvam. 

 

Just nagu me olime kord lapsepõlves unistanud nii läkski - meil avanes võimalus lapseootuse imelist aega omavahel jagada.

 

 

 

Reedel käisime Lennartil esmakordselt külas. Lennart poiss sai endale jalga pisikesed Buffini papud.

 

Imelist kooskasvamist Teile!

  

Hiiretips



Kõigil on unistusi, mõned neist on suuremad, mõned väiksemad. Hiljuti täitus üks minu suurimaid unistusi. 



Foto: Krista Kõiv



Müts valmis Dropsi Puddel lõngast ning juust pärineb Juustukuningatelt.

Midagi ilusat silmale ja hingele - killuke päris kunsti ja tükike idülli

 

Olen suur Epp Maria Kokamägi loomingu austaja. Aastaid olen ostnud tema seinakalendreid, postkaarte, reprosid. Päris õige maali ostmiseni ei ole ma veel aga jõudnud, kuid  kui kodus remont ükskord päris valmis saab, siis soetan endale ka selle päris õige maali. See oleks kui täpp i peal.  

 

Ka õhtust teed naudin Epp Maria Dunoon'i luuportselanist teetassist, mida kaunistab minu lemmikmaal "Ingel laskub".

 

Viimati soetasin endale Kirju ja Epp Maria Galerii ühistööna valminud kõrvarõngad ``Roosad pärlid`` ning prossi ``Püha maa``.  Ehteid kaunistab kuldne mahagonist raam.

 

Pross ``Püha maa``

Kõrvarõngad ``Roosad pärlid``

Pross ``Püha maa``

Kui hinges tekib rahulolematus ning süda ihkab vaheldust, siis leian ikka tee Haapsallu - see on linn, mis sümboliseerib minu jaoks rahu, vaikust ja idülli. See on koht oma parimas tähenduses, kus energiat laadida ning inspiratsiooni ammutada. Oma parimates unistustes tahaksin just Haapsalus elada.