Käidud, nähtud, tehtud

14. veebruaril tähistasime Rogeriga oma 11. kooselu aastapäeva. 13. veebruari õhtul tegi Roger ettepaneku sõita Haapsallu seda tähistama. Mõte hakkas mulle koheselt meeldima, kuna mõni päev enne seda olin ma ka ise Haapsalust mõelnud, kuna liiga kaua aega on möödunud, kui seal viimati käisime.
 

 

 

14.ndal alustasime sõitu Haapsallu peale lõunat kella kahe paiku. Olin endale hommikuks planeerinud tordi tegemise ning tahtsin selleks katsetada oma uusi vorme, mis jõudsidki minuni alles enne lõunat. Sellepärast ka väljasõidu start venis.

 

Haapsallu jõudes käisime esmalt Noraga Iloni Imedemaal, kus oli hiljuti lõppenud mahukas remont ja uuendustööd. Oh, kui armas koht see ikka on. Noral oli lustimist küllaga, boonuseks sain mina häid ideid ja mõtteid Nora toa kujundamiseks ning mänguasjade meisterdamiseks.

 

 

 

 

 

 

 Peale Imedemaad jalutasime promenaadil ning nautisime vaikset ja rahulikku Haapsalu idülli. Mingiks hetkeks oli kõht ikka väga tühjaks läinud ning me läksime sööma. Kahjuks kohanimi mulle ei meenugi, aga toidud olid seal mõnusalt kodused. Viimasel ajal väljas söömas käies olemegi valinud söömiskoha pigem koduste toitude järgi  ja seda just eelkõige Nora peale mõeldes.

 

Väljas oli juba pime ja aeg hiline, seadsime suuna jälle kodupoole. Müüriääre kohvikusse sel korral ei läinudki kooki sööma, sest kodus ootas meid toorjuustutordike.

 

Toorjuustutort

Hiljem Roxiga küll arutasime, et oleksime pidanud Haapsallu ikka varem startima ning tordi teo oleksin pidanud eelmisesse õhtusse jätma. Samas jälle oli koju jõudes mõnusalt värske ja magus ampsuke võtta. Aga igatahes rahule me oma sõiduga kokkuvõttes jäime ja see ongi põhiline.

 

 

 

Ja siis jõudiski kätte juba Vabariigi aastapäev. Õhtuks kutsusime naabrid endale külla - Noral ja Mattiasel oli lõbu laialt ning lapsevanemad said mõnusasti lobiseda. Hästi tore õhtu oli.

Nora värvitöö loovustunnis

 

Kodujuustu- ja LC täidisega  Vabariigi aastapäeva tort

Menüüs oli mustleib, kilu, muna ja või. Värske salat ja kartulisalat

Ja vastlapäev oli. Olen ikka püüdnud igal aastal ise vastlakukleid teha, kuid kuklitegu pole õnnestunud ning kui kukkel ei õnnestu, siis on ju kogu krempel vussis. Sel aastal mul kuklitegu aga õnnestus ja kuklid maitsesid imeliselt. Kokku tuli kukleid üle 30 tüki, nii et saime neid ikka mitu head päeva süüa!

 

Sel ajal kui mina kukleid tegin, oli Nora memmega väljas jalutamas ning koju jõudes ulatas Nora mulle esimest korda lilled, mis korjati memme abiga. Ilus hetk oli!

Räsitud, kuid meeletult armas päkapikk

Kuskil 21 aastat tagasi, ilmus mu ellu ühel detsembrikuu päeval üks pisike päkapikk. Lihtsalt tuli, minu juurde, ja oli kuni kuuenda jaanuarini. Ja nii igal aastal, detsembris, täiesti ootamatul ajal, oli ta tagasi ning haihtus jaanuari alguses. Mul on tänaseni meeles see ootusärevus, millal ta ometi kord tuleb mu juurde ning see rõõmutunne taaskohtumisest.

 

Eelmisel aastal ehk 2013 detsembris ilmus ta eikusagilt minu lapse juurde. Lihtsalt tuli, niisamuti...

 

Kokkulapitud päkapikk

 

 

Kuid sel talvel sai ta natuke  pisikese preili sõrmede poolt räsida ning vajas jaanuari alguses kokkulappimist.

 

Väike, räsitud päkapikk

 

Väike, räsitud päkapikk

 

Tegin pisikesed parandustööd ning siiralt loodan, et kohtume taas 2014 lõpus, ühel täiesti suvaliselt detsembrikuu päeval.

Järgmise postituse peaks taas magusa tegema...

Väike fotojäädvustus jaanuarikuu viimasest nädalavahetusest

 

Üks päev saatis isa mulle e-kirja, kus teatas naljaga pooleks, et tema hakkab (toidu)blogi pidama ning tegi sellega seoses ka oma esimese sissekande: Kiluvõileivad :). Isa esimene sissekanne minu e-mailile oli äärmiselt humoorikas, vürtsitatud rohkete piltidega kogu tegevusest. Sellest tulenevalt tekkis meil hiljem telefoni teel arutelu blogi pidamisest. Isa algselt küll pelgas, et ehk ei saa ma tema naljast aru ning mõtlen, et ta norib mind, kuna ma ju kirjutan vahel harva blogisse ja fb-sse panen tordi pilte. Aga ma selgitasin talle enda eesmärki, miks mina seda teen: ma teen seda enese jaoks - et ei unustaks enda jaoks olulist. Mõtled ju küll, et seda ja seda ei unusta, aga ikkagi... ununeb... Sellepärast ongi tore, enese jaoks olulised ja märkimist väärivad sündmused, tegevused, olukorrad  nn. paberile panna :).

 

 

Täpselt nagu jaanuarikuu viimane nädalavahetus. Laupäeva õhtul toimus Mustamäe Kirikuaias Tule ja Jää peo raames Kuuskede Põletamine ja Valguse Vägi. Eelmisel aastal toimus see praktiliselt meie oma kodu hoovis, kuid tol korral jõudsime kohele alles siis, kui sündmuse kulminatsioon oli juba toimunud. Sel korral jõudsime kohale õigeks ajaks ning saime natuke oodatagi. Ilm oli karge ja pikapeale hakkas ikka külm naha vahele pugema. See aasta oli kuuskedest tehtud üks suur ja võimas tuleskulptuur - Hobune. Kui see Hobune tuld võttis, oli ikka ilus ja soe :) vaatepilt. Kõnedest meeldis mulle enim viimase mehe oma (kahjuks ei tuvastanud ma kaugelt, kes oli kõnepidaja), kuid kummitama jäi tema öeldu: ``Inimesed Teil on üks viga, Te ei tea, kui ilusad Te olete!``

 

 

Pühapäeval käisime Keila juga kaemas. Vaatepilt, mis avanes oli võrratu - lumi ja jää  ning vastav ilmastikuolu suudavad siia ilma luua ilusaimat kunsti.

 

Pilte oli sel korral raske teha, kuna sellise külmaga ei tahtnud me fotoka patareid koostööd teha, varu akud võtsime küll kaasa, kuid need unustasime eelnevalt laadida :). 

 



 

 

 

Vaade Türisalu pangalt

Rogeri 30. sünnipäev

Rogerile sünnipäevatort koduseks söömiseks - brownie-toorjuustu

 

14. jaanuaril sai Roger 30. aastaseks ja selle sündmuse tähistamine lõppes praktiliselt 19. jaanuaril.

 

Õigel päeval laulsime Noraga Rogeri ülesse, tegime kiire hommikusöögi ja läksime ujuma. Enne põikasime ehituspoest läbi, et paar asja võtta. Poodi jõudes avastasime, et rahakott oli maha jäänud, mistõttu seadsime sõidu kodupoole tagasi. Rahakott kiirelt kaasa, alustasime oma reisi otsast peale - poodi ja ujuma. Nora naudib täielikult ujumist, viimasel ajal meeldib talle eriti olla suures basseinis. Rox möllas  piigaga ja mina ujusin oma kohustuslikud otsad ära.

 

Teel koju põikasime korra läbi veel Rucolast, et ma saaksin laupäevase sünnipäeva osas mõned täpsustavad küsimused esitada veel enne, kui lõpliku menüü neile saadan. Sealsest poest võtsime prooviks kaasa ka kaks tordilõiku, et oleks kergem laupäevaks otsust langetada. Nora jäi tagasiteel autos sekundiga magama ja tuppa tõime juba unest nohiseva lapse.

Stroomi rannas

                                                                            

Õhtul läksime randa ning tegime teoks oma pikaajalise plaani hakata meile oluliste sündmuste puhul taevasse soovilaternaid saatma. Tükk tegu oli, et laternat viimasel hetkel leida, kuna viimati maal vanemate juures käies, ununesid need meil sealt kaasa võtta ning Tallinnas kodu lähedal olevatest poodidest olid need juba otsa saanud (tõenäoliselt seoses aastavahetusega). Hädast päästis meid Karin, kellel seisis autos üks sinine latern.

Roger paneb oma soovid taevasse teele

Soovid koos laternaga tõusevad taevasse, vaikselt...

Õhtu oli imeline - sadas peenikest, tihedat lund, oli tuulevaikne, kuid krõbe külm. Esialgu oli Rogeril ikka tükk tegu, et latern lendu läheks, kuna laternas olid augud sees. Vahepeal juba arvasime, et ei lähegi, kuid viimaks... tõusis see koos Rogeri soovidega järjest kõrgemale ja kõrgemale, kuni viimaks kaotasime ta silmist.  Ilus oli...

Rogeri soovid tõusmas taevasse...

 

Tagasiteel autosse

 

Koju jõudes (kell oli 22.00), oli külla saabunud mu ema (tegelikult oli ta jõudnud juba 20.00 paiku, aga meid polnud siis enam kodus), tähistamaks Roxi sünnipäeva. Mina hakkasin veel õhtul Rogerile tööle minekuks võileivatorti ja šokolaaditorti valmistama. Magama saime kõik vist alles 02.00 aeg.

Šokolaaditort Rogerile tööle sünnipäevalauale

Võileivatort Rogerile tööle sünnipäevalauale

 

Suurem sünnipäeva tähistamise pidu pereliikmete ja lähimate sõpradega leidis aset laupäeval 18.01.2013 Rucola RESTORAN & PIZZERIA`s. Koht, toit ning teenindus oli super. Tõenäoliselt on see minu üks lemmikumaid söögikohti. Eelroaks valisime Crostini 4 Stagioni, Insalata Cesare ja Crudo e Melone. Põhiroaks neli erinevat pitsat: Diavola, Spec alla Rucola, Roastbeef Pizza ja Pollo. Joogiks majavein (valge ja punane), segumahl, vesi, kohv. Magusaampsuks Tour de France tort. 

 

TORT - Tour de France

 

Söögid olid imelised, teenindus laitmatu ning seltskond parim. Peale Rucolat tulime meile veel koju istuma, kaugemalt külalised alustasid meilt koduteed 00.15 paiku, kuid minu vanemad jäid meile ööseks ning tol õhtul istusime veel kella 03.30 üleval. Väga tore õhtu oli. Päevi hiljem kuulsin veel külaliste positiivset tagasisidet õhtu kohta.

 

  

Üks udune pilt meie perest Rucolas

 

 

PALJU, PALJU ÕNNE VEELKORD, KALLIS!



Ettevalmistused 2014.a detsembriks ning Nora esimesed ehted

Uue aasta alguses mõtlesin, et olen eriti tubli ja hakkan juba aasta lõpuks ettevalmistusi tegema. Pidin juba 2013.a. 1. detsembriks Norale päkapikusussi õmblema, aga mõte ei saanud kuidagi teoks. Niisiis võtsin end uue aasta alguses kätte ja tegin selle mõtte teoks. Sussi tegin linasest kangast, mille soetasin juba aasta tagasi Abakhanist, pitsid leidsin juurde aga alles aasta lõpus poest Kangas ja Nööp. Sussi lõige on omalooming ning sellepärast need nii lopergused tulidki :), kuid see-eest on südamega tehtud.

 

 

Mulle meeldib õmmelda, aga oskusi on vähevõitu, mistõttu sain ikka palju harutada ning vahepeal sain enda peale ikka päris pahaseks, peamiselt seetõttu kui rumal võib üks inimene olla (nt suures õmblustuhinas õmblesin ka sääreosa kokku :)).

 

Päkapikususse tegin kaks, Nora oma sai nime ka peale, aga teise sussi märgistan enne detsembrit.

 

14.01.2014 tähistas Roger oma 30.ndat juubelit, kuid sellest teen millalgi eraldi postituse. Siin tahan ainult märkida seda, et Norale tegin seks puhuks  uue kleidi juurde tema esimesed ehted, mida tal aga peol kanda ei õnnestunudki, kuna ehted ununesid koju :).

 

                                                                      

 

Kasutust leiavad need käevõrud meil nüüd igapäevaselt. Täna just küsisin Nora käest, et kas talle ehted meeldivad ja sain vastuseks, et läbipaistev käevõru meeldib, aga sinine mitte :)

Kõrvitsale, kõrvitsale

 25. detsembril 2013.a. Nora lõunauinaku ajal sai ette võetud ühe suuuuuure kõrvitsa likvideerimine. Kõrvitsa sain sügisel oma ämmalt-äialt ja see seisis mul mitu kuud Tallinnas ning oli lapse toas pigem sisustus- ja mänguelemendiks. Enne jõule aga pakkisime kõrvitsa autosse ja tõime minu vanemate juurde.

                                                  

Laupäeva hommikul leppisime emaga juba varakult kokku, et kui Nora oma päevaund teeb, siis hakkame meie lõpuks kõrvitsaga tegelema, jagasime omavahel tööülesanded ja panime paika eesmärgi, mis lõpuks valmis peab saama ning töö saigi alata.

 

Minu ülesandeks oli esmalt kõrvitsa puhastamine, et ema saaks lõigata kõrvitsa sobivateks tükkideks. Veerand kõrvitsat ma ehk puhastada jõudsingi, kui lõikasin endale noaga poolde pöidlaküünde haava ning väikese nahatükigi otsast lahti. Ehmatus oli nii suur, et pidin pikale heitma, kuna mul hakkas halb :)

 

 

Olles natuke kosunud, kutsusin Roxi appi kõrvitsat puhastama ja ise hakkasin teisi ettevalmistusi tegema. Roxil kulus vast 15 minutit kogu kõrvitsa puhastamiseks, mispeale leppisime kokku, et kõrvitsa puhastamine jääbki edaspidi meie peres tema tööks :).







Sel ajal kui Rox kõrvitsat puhastas ja ema seda tükeldas, hakkasin mina ettevalmistusi kõrvitsakreemi tegemiseks tegema. Emal oli retsept ja kiitis nimetatud kreemi taevani, mistõttu sai ka sel päeval kõrvitsakreemi tegu ette võetud.

Ja tulemuses ei pidanud ma ausalt öeldes pettuma, kuigi natuke pean maitset  enda jaoks veel korrigeerima, kuna antud kreem passiks hästi ka tordi vahele panekuks.

 

Kõrvitsakreem

Esimest korda tegin sel päeval ka kõrvitsasalatit. Leidsin ema vanast retseptiraamatust õpetuse ja tahtsin seda proovida. Palju me seda ei teinud, sest ega meil peres kõrvitsasalatit peale minu, Nora  ja ema  teised söögi, aga kolm liitrist purki ikka tegime.

Aastavahetusel tegime ühe purgi lahti. No esimese korra kohta pole paha, aga äädikast jäi väheks ning kindlasti tahan järgmine kord katsetada mõnda teist retsepti salati valmistamiseks, sest  kokkuvõttes jäi lahjaks ikka minu jaoks.

Kõrvitsaseemnedki said ära kasutatud - hetkel veel kuivavad ning ootavad röstimist ja siis juba söömist.

 

Suurima osa kõrvitsast keetsime lihtsalt ära ning panime sügavkülma, hiljem hea püreesuppi ja kõrvitsakeeksi teha.

 

Veerand kõrvitsat viis isa vanaemale ja vanaisale. Hiljem vanaisaga sai telefonis veel vesteldud kõrvitsa sissetegemisest ning sellest, mis kasutust kõrvits vanavanemate köögis leidis.

 

 

Ja tehtud see saigi - üksi oleks mul nii suurest kõrvitsast jagu saamiseks läinud ikka hulga rohkem aega kui pelgalt Nora uinakuaeg. 

Üks eriti magus postitus

Teen vahelduseks ühe magusa postituse ehk lisan mõne pildi tehtud tortidest.

 

Tortide tegemine ja kaunistamine on üks rahuldustpakkuvamaid tegevusi ning hobisid, samas pakub see mulle meeldivat närvikõdi ning enese proovile panekut. Ma tõesti naudin, mida ma teen! Ja õppida on nii palju.

Kohupiima-kirsitort martsipani kattega, ligi 4 kilo



Kohupiima-vahukoore tort mõnusa hapumarjamoosiga.



3,7 kg maasikatoormoosi, vahukoore-kohupiima tort.
 

Raamatutort teise nurga alt :)

2,8 kg mustasõstra, kohupiima-vahukooretordike martsipanikattega.

Lilled lähemalt ja needki ise tehtud!

Kohupiima-toorjuustu tort minu tütre esimeseks sünnipäevaks

Kohupiimatort, täpselt 2222 g



Šokolaadi-martsipanitort, seest kohupiima-vahukoore ja mustade sõstardega, kaalu oli natuke üle 2,7 kg



Vot selline saigi see magus postitus.